Ega minu idee liiga tobe või toores pole?

Just sellist küsimust peaks iga investorit otsiv ettevõtja esmalt endale esitama. Pane oma äriplaan lühidalt kirja ja võta see endale ette järgmisel päeval, kujutades ette et selle on kirjutanud keegi võõras ja ta küsib Sult raha. Kõikidest rahanumbritest võta korraga üks või kaks nulli tagant ära, nii et summad Sulle endale realistlikud tunduksid: nii et investeeringusumma oleks vähemalt Sinu ühe kuu sissetulek ja kui Sul on säästusid, siis vähemalt pool neist.
Kuidas tundub? Kas on ikka nii hea plaan, et paneksid oma raha sinna? Järgnevalt pane see plaan mõne oma sõbra ette ja küsi kas ta investeeriks. Samas pead Sa teadma sõbra riskitaluvust, sest kui ta eeldab et vähemalt algkapital peab 100% säilima, ei pruugi tema pessimismi korral asi olla mitte viletsas äriplaanis vaid hoopis tema konservatiivsuses.
Lisaks sellele et enese ja sõbra peal idee kontrolliga hoiad ära mõne piinliku hetke investori ees, võibki nutikas investor Sind panna täpselt sellise tingimuse ette, et pead ise ka raha sisse panema, sellises summas mida Sul oleks valus kaotada. Ta teeb seda kindlustamaks et ettevõtja teeks rahaga vähem lollusi, et ta iga kulutuse tegemisel tunneks et see tuleb ka tema taskust. Olen näinud äriplaane, kus pool jutust koosneb sellest et kui trendikat mööblit kontorisse ostetakse ja kui ilusad autod liisitakse. Nojah, kui äriplaan näeb ette megakasumit alates esimeset kuust (palun andke mulle ka teada sellistest investeerimisvõimalustest, kui nad ikka legaalsed on), võiks ju kõik asjaosalised ennast üle kullata. Aga üldjuhul tuleb olla esialgu mõistlikult kokkuhoidlik ja investorilt võib vabalt tulla iga kulurea kohta õigustatud küsimus: kuidas see kulutus viib suurema kasumini ja kui tegemist on vajaliku kulutusega, kas siis valitud on ikka variantidest kõige kasulikum. Porche Cayenne näiteks on tore auto, aga pakiveo teenust saab kindlasti kasumlikumalt teha Ford Transiti abil, kusjuures paludel juhtudel viib suurema kasumini kasutatud auto.
Kuludest olulisem on muidugi tulude pool ja nende ennustamine. See on alati raskem kui kulude hindamine. Tulude osas ei ole reeglina olemaski mingit tõestust, et Sa just nende müügnumbriteni jõuad. Selles mõttes on äriplaani esitamine investorile kui üritus tõestada tõestamatut. Nagu pajamüüja, kes väidab et tema pajas valmivad maitsvamad toidud. Tuleb leida võimalikult palju oma väidet tõestavaid argumente, et ostata oma äriplaani kaitsta. Ja kui idee on sõprade peal testitud, on Sul vastused paljudele investori küsimustele juba varem valmis mõeldud.
Kontrollküsimus: miks üldse investorid on nõus oma raha panema projekti, kus ei ole lõplikku tõestust sellele et millised saavad olema tulud ja sellest tulenev kasum? Vastus: sest nad on nõus riskima selle nimel et saada kordades kõrgemat investeeringu tootlust kui pakub garanteeritud tuludega investeering, nagu näiteks pangadeposiit.
Kuna tulud reeglina garanteeritud pole, võid tihti oodata investorilt sellist küsimust: aga mis juhtub siis kui kõik läheb nii halvasti kui üldse saab minna? Selle all ei mõelda üldiselt siiski varianti et Sa investori raha pihta paned ja sellega soojale maale pensionile lähed vaid pigem seda et milline saab firma eelarve olema juhul kui Sina annad küll endast parima, kuid majandus on kriisis, kliendid kaupa ei osta ja igasugused kulud on lakke hüpanud.
Ühesõnaga, kuna investor ei pruugi Sulle anda mitut katset oma idee esitamiseks, proovi see investeerimisettepanek enne ära kellegi teise peal. Kui vähegi võimalik, siis küsi "katsealuselt" päris investeeringut (mitte et kas ta tahaks investeerida kui ta miljokas oleks), ehk siis kas ta ongi valmis päriselt oma raha panema Sinu äriprojekti. Vastused võivad olla väga erinevad, kuna inimestel on kalduvus oma majandusliku mõtlemise ajusagarad sisse lülitada alles siis kui oma raha päriselt mängus on.

See blogipostitus on kirjutatud ajujaht.ee projekti raames